Koige inimese haiguse ola

Sagedasemad haigused Parkinsoni tõbi Parkinsonism ei tähista konkreetset haigust, vaid teatud kindlat haigusnähtude kogumit, mida iseloomustab kolm põhilist sümptomti: jäsemete värin, lihasrigiidsus ja liigutuste aeglus koos liigutuse alustamise raskusega. Peapööritus tekib järsul tõusmisel kas istuvast või lamavast asendist. Need kõrvalnähud võivad olla seotud tarvitatud levodopa suurte annustaga ja ravi kogukestusega. Kõige levinumad kroonilise õlavalu põhjused on tendiniit ja osteoartroos. Lihasjäikus ehk rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptoom kui treemor ning iseenesest ei muuda patsienti tavaliselt abituks Bradükineesia ehk liigutuste aeglustumine on tavaliselt kõige enam häiriv sümptoom.

Kõige levinumad kroonilise õlavalu põhjused on tendiniit ja osteoartroos. Tendiniit kõõluse põletik võib kesta mõnda aega, kuid enamasti paraneb, kui vigastuse eest hoolitseda. Enamikul kroonilise õlavalu juhtudest on tegu osteoartriidiga. Tendiniit on põletik kõõlustes ehk lihaseid ja luid ühendavas sidekoes ning bursas ehk liigeseid polsterdavas vedelikuga täidetud limapaunakestes.

Kõige levinum tendiniidi vorm õlapiirkonnas on rotaatormanseti õlaliigest liigutavate lihaste grupi kõõluste põletik. Mõnikord võib vigastuse või ülekoormuse tõttu tekkida rotaatormanseti rebend. Õlaliigese osteoartroosi esineb sageli eakamatel inimestel. Osteoartroosi võib lugeda luu-lihaskonna üldise kulumise tagajärjeks. See kujuneb vigastuste, ülekoormuse ja vanuse koosmõjul.

Luude ja liigeste vahel pehmendusena toimiva kõhre kadumine osteoartroosi korral viib valu ja jäikuse väljakujunemiseni. Ka põletikulised liigeshaigused nagu reumatoidartriit võivad viia õlaliigese kulumiseni ja tekitada õlavalu.

Seisundit, mis põhjustab lisaks õlavalule õla liikumispiiratust, nimetatakse adhesiivseks kapsuliidiks ehk külmunud õlaks.

Õlavalu Õlavalu Õlavalu on levinud probleem, mis võib tabada erinevas vanuses inimesi. Tõsine õlavalu vähendab töövõimet ja häirib und ning võib takistada isegi lihtsamaid igapäevaelu toiminguid nagu nt riietumine ja pesemine. Paljud akuutsed õlaprobleemid alluvad hästi ravile. Mõned seisundid jäävad aga krooniliseks. Kõige levinumad kroonilise õlavalu põhjused on tendiniit ja osteoartroos.

See on tingitud õlaliigese kapsli kroonilisest põletikust, mille algne põhjus jääb sageli ebaselgeks. Meestel võib kaebuseks olla erektsiooni puudumine või selle säilitamise raskus impotentsus. Selle korral peaks konsulteerima arstiga võimalike teiste põhjuste selgitamiseks. Lihasjäikusega võib kaasneda valu.

koige inimese haiguse ola

Harva on see tugev, enamasti esineb ebamäärane tuikamine õla või selja piirkonnas. Valuvaigistitest efektiivsem on sel puhul Parkinsoni haiguse spetsiifiline ravi. Parkinsonism võib harva olla tingitud muudest haigustest või tesite haiguste ravimitest. Ravimitest tingitud parkinsonism võib tekkida näiteks neuroleptikumide kasutamisel skisofreenia korral, Cinnarizini või Reserpiini kasutamisel.

Ravimitest põhjustatud parkinsonism taandareneb seda põhjustanud ravimi annuse vähendamisel või ravi täielikul lõpetamisel. Seega on ravimitest tingitud parkinsonism taandarenev. Mitmed haigused või traumad võivad kahjustada neid ajupiirkondi, mis on seotud Parkinsoni haiguse tekkega ning seetõttu põhjustada mõningaid sümptoome, mis on iseloomulikud ka Parkinsoni haigusele.

Parkinsoni tõbi

Selline olukord võib näiteks esineda pärast peaaju traumat, vanadusdementsuse korral või ka korduvate ajuinfarktide korral. Parkinsoni haigus on peaaju laialdaselt levinud haigus. Kliinilised nähud tekivad peaaju ühe kindla osa - ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustusest. Ekstrapüramidaalsüsteemi vahendusel koordineeritakse liigutusi, kõndi, säilitatakse keha püstist asendit ja tasakaalu.

Praeguseks teatakse küllalt hästi kahjustuse mehhanisme, kuid siiani pole leitud selle ahela algpõhjust.

koige inimese haiguse ola

Parkinsoni haiguse teke ei sõltu patsiendist endast, harjumustest ega toitumisest. See haigus ei ole tingitud ületöötamisest. Haiguse avaldusnähud ei ole väljamõeldis ning neid saab saab leevendada vaid õige ravi ja visadusega. Parkinsoni haiguse korral tekkivad anatoomilised ja biokeemilised muutused ajus, kahjustuvad substantia nigra rakud, mille funktsiooniks on toota närviülekandeainet dopamiini.

Seega on Parkinsoni haigus keemiliselt dopamiini vaegus ja peamine ravivõte seisneb dopamiini asendamises suu kaudu manustatava levodopaga, mis ajus muudetakse dopamiiniks.

Parkinsoni haigus on hilise keskea ja vanema eluea haigus. Haiguse algus vanuses alla Enamikul juhtudest ilmnevad esimesed nähud Ühe aasta jooksul diagnoositakse esmakordselt haigusjuhtu elaniku kohta. Vanusegrupis tekib Parkinsoni tõbe aga juhtu elaniku kohta aastas. Maailmas erinevates piirkondades esineb Parkinsoni tõbe juhtu elaniku kohta.

koige inimese haiguse ola

Uuringute alusel on Eestis saadud haiguse esinemissageduseks juhtu elaniku kohta, seega kokku on haigeid umbes Enamikul Parkinsoni tõvega haigetel progresseeruvad haiguse avaldused aeglaselt või püsivad muutumatuna mitme aasta vältel. Kui Parkinsoni haiguse sümptoomid on aga kord tekkinud, siis nad enam iseeneslikult ei taandarene. Sümptoomide süvenemise kiirus on patsientidel väga erinev, mistõttu mõned neist ei märka mitme aasta vältel normaalses elurütmis olulist muutust.

Parkinsoni haigus on ka praegu kogu maailmas mitteväljaravitav haigus. Küll aga saab kaasaegse raviga enamikul haigetest säilitada aktiivse elu väga pika aja jooksul. Kaasaegse raviga, kas medikamentoosse või kirurgilisega, saab kõiki peamisi Parkinsoni haiguse sümptoome leevendada. Samal ajal inimene ka harjub ja kohaneb haiguse avaldustega, mistõttu enamik haigeid on võimelised kõrvalise abita pika aja jooksul hakkama saama. Parkinsoni haigus ei lühenda tänapäeval tavaliselt eluea pikkust, aga enamus patsiente peab õppima elama kogu edaspidise elu teatud häiretega.

Enamikule on need häired siiski talutavad.

Parkinsoni tõve ravi Kui haigusnähud süvenevad, tekib lõpuks vajadus medikamentoose ravi järele. Konkreetsete ravimite valik sõltub nii haigest kui ka haiguse vormist ja väljendatusest. Kuigi enamik praegu kasutatavatest antiparkinsonistlikest ravimitest toimivad igas haiguse raskusastmes, kasutatakse siiski teatud ravimeid vaid haiguse kindla raskusastme korral.

Sellise valiku põhiliseks argumendiks on viia minimaalseks ravimistest tingitud tüsistusi ja teisalt saada maksimaalne toime. Amantadiin Symmetrel, PK-Merz, Midantan on üks ravimeid, millega võib alustada ravi, aga hiljem kasutada ka kombinatsioonipreparaadina.

Toimemehanism ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et amantadin suurendab dopamiini sünteesi säilinud substantia nigra rakkudes. Amantadiin vähendab rigiidsust ja bradükineesiat ning mingil määral ka treemorit. Toimib umbes pooltele haigetele. Amantadiini veenisisest lahust kasutatakse akineetilise kriisi raviks. Antikoliinergilised vahendid Cyclodol, Parkopan, Akineton, Biperiden toimivad treemorile, kuid ei mõjusta oluliselt hüpokineesia avaldusnähte.

Parkinsoni tõbi

Nende kasutamine on vastunäidustatud nii algava kui väljendunud dementsuse korral. Korvalnähtudest voivad tekkida urineerimishäired, kõhukinnisus, suukuivus, varjatud glaukoomi ilmnemine. Kui antikoliinergiliste vahendite tarvitamine järsult lopetada, voivad Parkinsoni haiguse avaldusnähud oluliselt süveneda, tekitades nn.

Kaasneb desorientatsioon, segasusseisundid ning deliirium.

Sagedasemad haigused Parkinsoni tõbi Parkinsonism ei tähista konkreetset haigust, vaid teatud kindlat haigusnähtude kogumit, mida iseloomustab kolm põhilist sümptomti: jäsemete värin, lihasrigiidsus ja liigutuste aeglus koos liigutuse alustamise raskusega. Arstlikus kirjanduses käsitletakse veel ka neljandat haigustunnust - keha tasakaalu säilitamise häiret. Need sümptoomid võivad esineda iseseisvalt või erinevates kombinatsioonides kas ühes või mitmes kehapiirkonnas.

Dopamiini agonistid on ravimid, mis soodustavad dopamiini sünteesi säilinud ajurakkudes. Kuigi need ravimid parandavad haige seisundit oluliselt, ei tähenda see sugugi, et haigusprotsess sellest aeglustuks või peatuks. Bromokriptiini ja parlodeeli kasutatakse kas iseseisvalt või kombineeritakse teiste antiparkinsonistlike vahenditega.

Levodopa on ka praegu teadaolevalt kõige efektiivsem antiparkinsonistlik vahend. Levodopa imendub vereringest läbi barjääri ajju, kus see muudetakse dopamiiniks, mis kompenseerib ajusoleva dopamiini defitsiidi. Levodopa toimib enamikule haigetest.

koige inimese haiguse ola

Samas kestev levodopa ravi komplitseerub osal haigetest tahtele allumatute liigutustega düstooniad, düskineesiad või haigusnähtude episoodilise süvenemisega fluktuatsioonid.

Need kõrvalnähud võivad olla seotud tarvitatud levodopa suurte annustaga ja ravi kogukestusega.

Õlavalu | 4 Kliinik spetsialistid Tallinn ja Tartu 4 Kliinikus aitavad!

Seetõttu soovitab osa arste lükata levodopa ravi alguse nii palju edasi kui võimalik. Harva võib levodopa ravi kõrvalnähtudena esineda ka psüühilist erutatust, depressiooni või hirmuunenägusid. Kaasajal ei kasutata levodopat puhtal kujul, vaid sellele lisatakse ensüümi inhibiitorit.

Sellisteks kombineeritud ravimiteks on Madopar ja Sinemet. Inhibiitorid on sellised ravimid, mis takistavad väljaspool aju levodopa dopamiiniks muutumist, aga ei mõjusta seda protsessi ajus.

Praegu kasutatakse kahte varianti: benserasiid kombineeritud levodopaga on Madopar ning karbidopa kombineeritud levodopaga on Sinemet Nakom. Levodopa efekt ei ilmne mõne päeva või nädalaga, vaid selle hindamiseks peab ravimit tarvitama mitu kuud.

koige inimese haiguse ola

Levodopa annus peaks olema võimalikult väike ja selline, mis annab optimaalse võimaliku efekti ilma oluliste kõrvaltoimeteta. Levodopa kõrvaltoimed on mööduvad ja kaovad koos annuse vähendamise või ravi lõpetamisega. Depressioonivastased ravimid e.