Uhiste haiguste vedru suvenemine,

Samal ajal on ta teadlik asjaoludest, kas mõni väide on tõele lähemal või kaugemal. Vastutustundetu saastamine pole mitte kuidagi õigustatud, põlevkivi võiks jätta järeltulevate põlvede parema tehnoloogia keemiatööstuse tooraineks, inimesed võiks elada mujal kui suurlinnades, käia rohkem jala, sõita jalgrattaga ja kasutada ühistransporti. Kõik elus ja eluta, mis jääb nimet kahe "fakti" vahepeale, on kokku niivõrd keeruline lõimunud süsteem, mida tänane teadus oskab kirjeldada ainult üksikute osade kaupa.

Õpilased harjuvad tahtepingutusega, omandatakse töövaldkondade alusoskused tööoperatsioonid, töö kavandamine, töö kirjalike instruktsioonide järgi, tulemuste kontroll.

Suureneb õpilaste iseseisvus ja vastutustunne. Viimane on uhiste haiguste vedru suvenemine seotud õpiprotsessi teadvustamise ja enesehinnanguga. Õpilane õpib oma õppimist kavandama, kontrollima ja hindama. Selleks peab õpilane teadma, mida tema sulges haiget puusa hinnatakse, milliseid hindamisvahendeid kasutatakse ja millised on hindamise kriteeriumid.

Et motiveerida õpilast sihikindlalt õppima, peab õpilasel olema võimalus saada jõukohase töö eest positiivne hinne. Kui abiõppe raamkava seda ei võimalda, koostatakse individuaalõppekava, mis sisaldab ühtlasi individuaalainekavasid ja kohandatud hindamisnõudeid. Hindamine on kooli õppeprotsessi osa ja toimub riikliku ja kooli õppekava või individuaalõppekava nõuete alusel.

Hindamine saab olla sõnaline ja numbriline, vormi valib kool. Pädevusi hinnatakse vaid sõnaliselt. Hindamisvahendite valiku või väljatöötamise ning kasutamise korraldab kooli ainekomisjon. Hinnang antakse: 1 iga õpilase õpitulemustele lähtuvalt õppekava nõuetest ning 2 õpilase tööle, arvestades tema võimeid.

Nimetatud hinnangute "kääre" võimaldab kõrvaldada individuaalõppekava, aga samuti sõnalise ja numbrilise hindamise kombineerimine. Hindamine jaguneb arvestuslikuks ja protsessi- jooksvaks hindamiseks. Arvestuslikult hinnatakse õpitulemusi mingi tervikliku aineosa käsitlemise järel. Sellel põhineb kokkuvõtlik hinne õppeperioodi või klassi lõpus.

Arvestuslik hindamine on aluseks tunnistuste, sh kooli lõputunnistuse väljaandmisel. Protsessihindamine täidab tagasiside ülesandeid, andes teavet õppimise käigust nii õpetajale kui ka õpilasele. See võimaldab korrigeerida õppeülesandeid, suunata ning motiveerida õpilast. Otstarbekas on õpilaste osalemine hinnangute andmises. See eeldab koolikollektiivi otsustusi kooli klassi arengusuundade ja eripära kohta: tööõpetuse erialade valik, praktika korraldamine, korrektsioonitundide korraldus, lastevanemate nõustamine, hindamiskriteeriumide täpsustamine, kooli nõustamisteenistuse korraldamine jm.

Ka kooli õppekavas on üldosa ja ainekavad. Üldosas täpsustatakse õppe- ja kasvatus- re habilitatsiooni- ja korrektsioonieesmärgid ning kooli töökorraldus, kehtestatakse tunnijaotusplaan, kasutatav õppekirjandus ja -vahendid, esitatakse tööõpetuse erialad, individuaalõppekava põhimõtted. Ainekavades määratletakse õppesisu klassiti, integratsioonivõimalused.

Karol Kallas: seene- ja inimtekkelised kliimamuutused | Arvamus | ERR

Nõuded võivad olla kooli õppekavaga võrreldes lihtsustatud või kõrgendatud. Individuaalõppekava koostamise ja rakendamise korra kehtestab Haridus- ja Teadusministeerium.

Ta on suhtlemisvahend, tunnetustegevuse vahend, oma ning teiste tegevuse kavandamise ja reguleerimise vahend. Emakeelel on oluline osa õpilase isiksuse kujunemisel ja rahvuskultuuri omandamisel. Ta on kõigepealt õppimise eesmärk: keeleüksuste omandamine, kõne mõistmine ja kõnelemise arendamine, lugema ja kirjutama õppimine.

Teiseks on emakeel teadmiste hankimise, õpitegevuse kavandamise ja reguleerimise vahend. Õpilane peab valdama kuulamist ja kõne mõistmistkõnelemist, lugemist ja loetust arusaamistkirjutamist. Abiõpet vajavate õpilaste kõne on alaarenenud. Esmajoones kannatab semantika, aga ka hääldus, sõnavara, grammatika. Seetõttu on emakeele õppimine korrigeeriva suunitlusega.

Eesmärk on vähendada kõnearengu mahajäämust eakaaslastest, arendada kõnefunktsioone. Emakeel on ühtlasi õpilase üldist arengut korrigeeriv vahend.

Keele abil teadlikustab õpilane oma õpitoimingud. Kõne osalusel arenevad kõrgemad psüühilised protsessid, tunde- ja tahtevald ning teised isiksuse omadused, psühhomotoorika.

magnetilised kaevorud liigeste raviks

Emakeele õppimine abiõppes on praktilise suunitlusega. Esikohal on praktiline harjutamine. Uus keeleühik omandatakse etapiti. Mõistmisele eelneb keeleühiku äratundmine ja selle õigsuse määramine, iseseisvale kasutamisele aga moodustamine nt sõnavorm või koostamine nt lauseseejärel rakendamine nt sõnavormi viimine lausesse või sõnaühendisse.

Kõne arendamisel toetutakse praktilisele tegevusele. Keeleteooriaga tegelevad õpilased minimaalselt, kuigi tutvuvad peamiste terminitega ning mõningate keelereeglitega. Praktilise kõnearenduse keskseks ühikuks on lause, mis ühtlasi võib olla minimaalne ütlus. Lausest liigutakse kahes suunas: 1 tegeldakse sidusa teksti analüüsi ja koostamisega; 2 analüüsitakse lause koostist ja sünteesitakse lauset madalamate tasandite keeleühikutest.

Õppimine toimub lausemallide kaupa. Emakeele vahendusel tegelevad õpilased mitmesuguste tekstidega, ka ilukirjandusega. Ilukirjandus aitab mõtestada inimkogemusi, mõista inimeste käitumist, õpetab analüüsima käitumisakte ja uhiste haiguste vedru suvenemine nägema nende tulemusi. Lugemise vastu huvi kujundamine on üks emakeeleõpetuse üleannetest. Emakeeleõpetuse põhivaldkonnad abiõppes on keelelise suhtluse osaoskused kuulamine, kõnelemine, lugemine, kirjutaminekeelekasutuse funktsioonid suhtlemine, tegevuse kavandamine ja reguleerimine, keelele toetuv tunnetustegevuskeelevahendid ning elementaarsed keeleteadmised ja kirjandus, st ilukirjanduslikud lühi tekstid.

Kuulamine on emakeele valdamise alusoskus. Keeleüksuste omandamine algab kuulamisest ja kuulatava mõistmisest. Kuulamisoskusest sõltub ühise õpitegevuse edukus ja adekvaatne osalemine dialoogis. Kuulamine, sh ettelugemise kuulamine arendab oskust teksti mõista ja analüüsida, arenevad tähelepanu, operatiivmälu, kujutlused, mõtlemisprotsessid, tundevald.

Harjutatakse kuulama nii õpetaja kui ka kaaslaste kõnet ja lugemist. Kuulamisoskuse kujundamisel arvestatakse õpilaste taju aeglust ja operatiivmälu piiratud mahtu, kiiret väsimist ja impulsiivsust, keelevahendite puudulikku valdamist. Nõuded kuulamisele kasvavad kogu õpiaja vältel. Oluline on adekvaatne reageerimine kuulatud kõnele. Tuleb arvestada, et elus pole abiõppes osalejal võimalik kuulata adapteeritud teksti.

Kõnet kasutab õpilane oma igapäevaste tarvete rahuldamiseks, õpitegevuses, mängus. Kõnelema õppimine toimub õppedialoogi kaudu ja muid verbaalseid ülesandeid täites, samuti igapäevase suhtlemise käigus.

Sooritatakse keeleharjutusi keelevahendite omandamiseks ning kõneharjutusi omandatud keelendite rakendamiseks. Lapsi ergutatakse igati kõnelema.

Öelge kaks võlusõna, kolme päeva tulemus on õnn, raha ja edu

Kõnelemine algab dialoogist: vastusrepliigid, dialoogi jätkamine ja alustamine. Peamiselt lugemistundides õpitakse tekstiloomeoskusi: materjali valik ja järjestamine, keeleline vormistamine lausemudeli valik, sõnavalik, lausete seostamine, intoneerimineteksti täiendamine.

Omandatakse järgmised ümberjutustuse liigid: tekstilähedane, kokkuvõtlik, valik- ja temaatiline jutustamine, teksti laiendamine, iseloomustuste ja kirjelduste koostamine. Oskust koostada sidusat ja terviklikku teksti kasutatakse ka oma mõtete väljendamiseks. Mõtete seostamis eks õpitakse nii ahel- kui ka paralleelseost. Õpilastele osutatakse igakülgset abi kujutluste loomiseks ütluse kõne-eelsel etapil ja mõtte keelelisel väljendamisel.

Kõnelemine eeldab teadmisi maailmast, keelest ja suhtlemisest. Lugemisoskus on olulisem kui kirjutamisoskus. Lugemine algab sõnade ja lausete kokkulugemisest, järgneb lihtsustatud tekstide lugemine.

Peamised etapid lugemistehnika kujunemisel on järgmised: veerimine häälega, vaikseltlugemine sõnade kaupa, ladus lugemine. Lugemist õppides kasutab õpilane mitme aasta vältel üheaegselt mitut lugemisviisi.

Ladusa lugemise peaks abiõppes osaleja omandama hiljemalt 6. Nimetatud klassiga võiks piirduda ka lihtsustatud tekstide lugemine. Lugema õppides kujuneb oskus mõista teksti sisu. Peamised osaoskused teksti mõistmiseks on järgmised: loetud lausete tähenduse ja mõtte mõistmine, lausetähenduste ja mõtete ühendamine tervikuks, tekstis puuduva info tuletamine, orienteerumine tekstis ja info otsimine, teksti peamõtte leidmine või sõnastamine. Õpetus peaks stimuleerima lugemissoovi.

Lugemisel on oluline koht kõnearengu korrigeerimisel: õpilane omandab kirjaliku kõne lauseehituse ja paljud uued lausemallid, areneb verbaalne operatiivmälu, sõnavara ja sõnade seostamise oskus sh sõnade kasutamine uutes ühendites ja ülekantud tähenduses. Kujuneb ühtlasi ettekujutus tekstide ehitusest ja liikidest.

haiguse haiguse harja kaed

Kirjutamine on tänapäeva kirjaoskuse üks komponente. Abiõppe lõpetanu peab oskama koostada tarbekirju, teha märkmeid. Kirjutamist on samuti vaja teiste ainete õppimisel koolis ning kutse- ja täiendusõppes osalemiseks.

Õpilastel tuleb omandada vähemalt elementaarsed õigekirjaoskused, denas liigesevalu vilumused, oskus vormistada kirjalikku teksti. Oma mõtete kirjapanek on abiõppes küllaltki piiratud. Siiski koostatakse lühitekste kogemuste põhjal, kirjeldusi ja iseloomustusi. Vanemates klassides tuleks kirjalikest töödest eelistada märkmete tegemist ja konspekteerimist ning tarbekirja.

Kirjutamis- ja lugemisoskus on tihedalt seotud. Neid ühendavad häälik- ja foneemanalüüsi operatsioonid, häälikute-tähtede ja häälikupikkuste ning häälikurühmade tundmine, oskuste vastastikune kasutamine enesekontrolliks.

Kõne funktsioonidest vajavad suhtlemise kõrval erilist tähelepanu kavandav-reguleeriv ja tunnetuslik funktsioon. Kavandav-reguleeriv funktsioon läbib oma arengus järgmised etapid: varem koostegevuses või matkimise teel omandatud toimingu ajendamine tegevusele virgutamine ; toimingu negatiivne või positiivne kinnistamine; näidise järgi tegutsemisele virgutamine; oma tegevuse kommenteerimine toimingu käigus ja selle sooritamise järel; oma tegevuse kavandamine väliskõnes, seejärel sisekõnes.

Kolmel esimesel etapil on verbaalselt aktiivne pedagoog, kahel viimasel etapil - õpilane. Jõutakse selleni alles vanemates klassides.

liigeste liikumise valtimine

Funktsiooni arengust sõltub tegevuse teadlikkus ja tahtlikkus. Kõne tunnetusfunktsioon on tihedalt seotud keeleühikute tähenduse omandamisega. Selle areng kajastab tunnetusprotsessi operatsioonide taset, arengust sõltub tunnetustegevuse verbaalne suunamine.

Keeleühikute omandamise tasemest sõltub tajutavate objektide analüüs, üldistamine, süstematiseerimine.

Ainult kõne abil on võimalik verbaalne mälu ja mõtlemine, sh järelduste tegemine ja põhjus-tagajärg-suhete mõistmine. Kõne tunnetusfunktsiooni arengusuunad on järgmised: praktilis-kaemuslikult tasandilt verbaal-loogilisele; situatiivsetelt seostelt kategoriaalsetele. Areng toimub praktiliste ja vaimsete tunnetusülesannete verbaliseerimise kaudu. Olulisemad operatsioonid on järgmised: analüüs ja süntees, võrdlemine, abstraheerimine, üldistamine ja rühmitamine, järeldamine.

Nimetatud operatsioonid on üldistatult küll ainevälised, kuid vajavad õppimist igas aines iga teema käsitlemisel. Suhtlemine on vastastikune mõjutamine mingi ühise eesmärgi nimel. Suhtlemise funktsioonideks on kontakti loomine ja arendamine, ühise tegevuse korraldamine, enda ja partneri tunnetamine, teabe hankimine. Abiõppe õpilaste suhtlemist on vaja stimuleerida, õpetada kontakti astuma, dialoogi jätkama, vastuolusid lahendama, etiketti ja suhtlejate rolle arvestama.

Harjutamine toimub loomulikes situatsioonides ja rollimängudes dramatiseeringutes.

mis voib kuunarnuki liigeses valu pohjustada valu

Oluliseks töölõiguks on lugemistekstide dialoogide analüüs. Keeleteadmised on teadliku keelekasutuse alus. Emakeele struktuuri tundmisel on samuti tunnetuslik väärtus. Abiõppes on keeleteadmiste osakaal väike ning piirdub lugemiseks, kirjutamiseks ja lauseõpetuseks vajalike kujutluste ja terminitega.

Elementaarne ülevaade emakeele süsteemist ja struktuurist kujundatakse peamiselt vanemates klassides. Kõik teoreetilised järeldused tehakse praktilise vaatluse tulemusel. Kirjandus on emakeelne lugemisvara. Kirjanduse lugemine annab teadmisi maailmast ja ühiskonnast ning loob kaudseid kogemusi inimsuhetest.

Abiõppes loetakse piiratud mahuga tekste, esimesel kooliastmel neid adapteeritakse. Siiski on loetavad tekstid abiõppes üks peamisi teadmiste allikaid, eriti algklassides. Tekstide sisu, mõtte ja keelendite analüüs vajab igakülgset juhendamist. Õpilasel kujuneb praktiline ülevaade eri liiki tekstidest.

Vaja on virgutada õpilaste huvi ilukirjanduse vastu üldse ja igati suunata neid lugema. Õpilastele, kes ei suuda täita ainekava nõudmisi, koostatakse emakeele individuaalainekava.

Emakeele õppimise esimesel astmel 1. Teisel astmel 6. Õpetuse eesmärgid Emakeeleõpetuse peamine ülesanne on korrigeerida õpilaste kõne arengut ja keelekasutusoskust. Abiõppe emakeeleõpetusega taotletakse, et õpilane balnic salv liigestest oskab kuulata ja adekvaatselt kõnele reageerida; - suudab osaleda dialoogis ja väljendada oma mõtteid lühitekstiga; - oskab lugeda, orienteerub sisult jõukohases tekstis, mõistab selle tähendust ja mõtet; - oskab kirjutada, suudab teha märkmeid ning kasutab tarbekirja; - omandab elementaarse ülevaate emakeele süsteemist, tunneb põhitermineid; - valdab praktiliselt emakeele lauseehitust, tavasõnavara ja sõnade muutevorme, saab aru tähendusest; - suudab kasutada emakeelt õpitegevuses; - suudab oma tegevust kõne abil kavandada ja kommenteerida ning hinnata, oma ja teiste tegevust reguleerida; - orienteerub igapäevases lihtsas verbaalses teabes; - omab elementaarset ülevaadet rahvuskirjandusest ja teab mõnda kirjanikku; - tunneb praktiliselt ilukirjanduslike tekstide liike; - tunneb ja jälgib oma võimete kohaselt üldinimlikke kõlbelisi arusaamu, valdab vastavat tavasõnavara.

Ainekava I kooliastme esimesele etapile 1. Õppimise eelduseks on lapse suutlikkus tunnetada ennast õpilasena, vastu võtta ja sooritada õpiülesandeid. Õpitakse kuulama, jälgima, vaatlema ja võrdlema, rühmitama; korraldusi mõistma ja täitma; dialoogis osalema; raamatus ja vihikus orienteeruma. Keelealastest oskustest on peamised lugemine ja kirjutamine, laiendatud lihtlausete mõistmine, koostamine ja kasutamine.

Peamised õppeviisid on praktiline harjutamine ja didaktiline mäng. Kujundatakse oskused tegutseda koos, matkides ning eeskuju järgi. Omandatud toiminguid ajendatakse ja kinnistatakse verbaalsete repliikidega.

Tegevuse verbaalne kommenteerimine ning kokkuvõtete tegemine on valdavalt õpetaja pädevuses. Vaimsete ülesannete täitmisel toetutakse näitvahenditele, toimingud materialiseeritakse, kasutatakse lihtsaid skeeme, sümboleid, graafilisi orientiire.

Ainekava 1. Õppesisu Suhtlemine ja suuline väljendusoskus Kuulamine ja jälgimine. Tähelepanu keskendamine, lühikeste ja lihtsate korralduste mõistmine ja täitmine, lihtsa jutu kuulamine jutustus, ettelugeminesalmide õppimine kuulamise järgi, õpetaja ja kaaslaste tegevuse jälgimine.

Käitumine õpilasena tunnis ja vahetunnis, tegutsemine kõrvuti ja koos, adekvaatne reageerimine märkusele. Õppevahendite paigutamine ja hooldamine. Emotsionaalse kontakti loomine ja säilitamine; vastamine dialoogi repliigile, dialoogi jätkamine ja alustamine tuttavas situatsioonis; viisakusväljendite kasutamine, soovide ja vajaduste väljendamine; suhtlemine koostegevuses, sh mitteverbaalsete vahendite žestid, osutamine kasutamine.

Eneseväljendus liikumis- ja laulumängudes. Tajude ja kujutluste arendamine, süstematiseerimine Nägemis- ja ruumitaju. Esemete ja esemepiltide äratundmine; põhivärvuste eristamine ja pinna katmine; orienteerumine ruumis all-üleval, uhiste haiguste vedru suvenemine, vasakul-paremalsh paberilehel, raamatus ja vihikus; esemete paigutus ruumis, kujundite paigutus tahvlil ja paberilehel; kujundite eristamine detailide ja nende paigutuse järgi, võrdlemine, rühmitamine, konstrueerimine. Lause- ja sõnaskeemid, noobid, graafilised orientiirid.

Esemete ja piltide võrdlemine. Rühmitamine erinevate tunnuste alusel: suurus, värvus, kuju, detailide paigutus. Alljärgnevate tarkade inimeste tsitaatide näol on üritatud viidata vihtidele, millega arukad inimesed võiksid üheksakümne kaheksa protsendiseid väiteid kaaluda. Ideoloogilised tõekspidamised on ajuhaigus, mille põdemine teeb võimatuks tõe eristamise valest. Kunst leida häda ja viletsust sealgi, kus seda ei ole.

Kui Probleem! Teadlane teab väga hästi, et ta läheneb lõplikule tõele ainult mööda asümptootilist kaart ja mitte kunagi ei jõua selleni. Samal ajal on ta teadlik asjaoludest, kas mõni väide on tõele lähemal või kaugemal. IPCC kasutab kliimamuutuste hindamiseks ja ennustamiseks üle saja erineva mudeli. Alabama Ülikooli kliimateadlane John Christy on võrrelnud kolmekümne ühe aasta vanuse IPCC seniseid prognoose vaatlusandmetega ja organisatsiooni nime all tehtud teadust ning järeldused on lühidalt järgmised: IPCC kliimamudelid valetavad keskmiselt kaks kuni neli korda ja sõda kliimamuutustega teeb rikkad rikkamaks ning vaesed uhiste haiguste vedru suvenemine.

IPCC teab, et nende mudelid ei ole täpsed, kuid eirab "valet" teadust ja avaldab ainult oma mudelitele takka kiitvate teadlaste uuringuid. Lühidalt: IPCC andmete näol on tegu halva eba teadusega! Kui me vaatme Lääne ülikoole ja teadusilma, siis progressiivne vasakideoloogia on pea täielikult ikestanud sotsiaalteadused ja pöörab üha rohkem jõgesid tagurpidi reaalteaduste vallas. Terve mõistusega inimesed on üha kasvava ahastusega vaadanud pealt, kuidas ühiskonnale müüakse sadu "voolavaid" sugusid, kuidas "dekonstrueeritakse" kümneid tuhandeid aastaid kehtinud ühiskondlikke norme, ehitatakse "uut" inimest ja saadetakse korda õudusi nagu sõjad Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas.

Pahempoolsed progressiusulised ei tee vahet tõel ja valel.

Karol Kallas: seene- ja inimtekkelised kliimamuutused

Tähtis on vahet teha lokaalsel ja globaalsel Praeguse kliimapaanika paja juures tehakse üks oluline viga: kliimasupis on segamini lokaalne ja globaalne. Kohalik ja üleilmne.

Inimene on tänu "teaduse ja tehnika progressile" omandanud suurepärase oskuse paikkonniti looduskooslusi hävitada ja koos sellega oma olemist untsu keerata. Ajaloost võib tuua korduvaid näiteid, kuidas tsivilisatsioonid on raju põllumajandusega rikkunud Looduse tasakaalu ja põhjustanud enese hävingu.

Eelmise sajandi kolmekümnendate aastate suure majanduslanguse üheks algpõhjuseks saab pidada USA lõunaosariikides traktorite leviku toel kordades intensiivsemaks muutunud põllumajandust, mis muutis kõrbeks tohutud maa-alad ja võttis inimestelt elatise. USA tolmukõrbete hiidtormid n Must Pühapäev peaksid üle hegemooni massimeelelahutuse olema tuttavad eestlastelegi.

Tuleb leppida tõsiasjaga, et inimeste oskus oma elu untsu keerata on suurepärane. Samamoodi on lokaalsed looduskoosluste hävingud sisse kirjutatud Looduse enda "suurde ringmängu.

Sama regulaarsusega on metsapõlengud laastanud USA Läänerannikut ja sealse hallmänni seemned hakkavad idanema alles peale tuleristseid. Rändrohutirtsude nuhtlust, kuidas üks parv võib taimedest paljaks süüa mitukümmend ruutkilomeetrit, on kirjeldatud inimtsivilisatsiooni iidsemates eepostes ja tänapäevalgi kujutavad nimet putukad püsivat ohtu nii Aasias, Aafrikas kui ka Lõuna-Ameerikas. Või kodule lähemale tulles — taimekahjurid on võimelised hävitama ühe hooga miljoneid puid.

CO² mõju kliimale on logaritmiline Tööstusrevolutsiooni algusest peale — ajavahemikus — — on süsihappegaasi hulk atmosfääris suurenenud Maa keskmine temperatuur on selle ajaga tõusnud 0,6 kraadi. Lühidalt: iga järgneva temperatuuripügalani jõudmiseks peab atmosfääri jõudma eelnevaga võrreldes märksa rohkem süsihappegaasi. Süsihappegaasi mõju ei ole lineaarne vaid logaritmiline.

Sisepõlemismootoriga autod saastavad kaasajal kordades vähem. Natukenegi arenenud riigis ei ehitata ühtegi suurt tehast ja traditsioonilist jõujaama ilma saastefiltriteta ja vanemaid tööstuseid kaasajastatakse üha suurema hooga.

Elektroonika muutub iga aastaga üha keskkonnatõhusamaks ja nii edasi. Lisaks inimeste üha säästlikumale eluviisile on maailm viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud märksa rohelisemaks. Ühelt mida teha kui sorme liigese valus on CO² taimedele toiduks ja teiselt poolt on arenenud riigid istutanud miljoneid hektareid metsa.

USA astus Pariisi kliimakokkuleppest küll välja, kuid sellest hoolimata on ühest senisest suuremast saastajast saanud enim heitmekoguseid vähendanud riik. Need märgid näitavad, et inimeste saastekogused pigem vähenevad kui suurenevad. Kui Krakatau kaldeera Nii ka neljateistkümnendast kuni üheksateistkümnenda sajandini kestnud Väikese jääaja põhjuseks peetakse suuremaid vulkaanipurskeid.

Maal on praegu kolmesaja tegevvulkaani ümber. Käesoleva aasta maikuu lõpus oli veripunaseid loojakuid tänu Sahara tormidele näha Eestiski. Päikesekiirte peegeldumine sellistelt tolmupilvedelt võib temperatuuri maapinnal kas siis jahutada või tõsta, mis sõltub hulgast uhiste haiguste vedru suvenemine faktoritest.

Seitsekümmend üks protsenti Maa pinnast katvate ookeanide raskesti ennustatavat mõju kliimale sai mainitud eespool.

Kui "kõva" on kliimateadus? Teadus on väidetavalt ise ennast korrigeeriv ja vaba ideoloogiast ning usust. Selline väide pole paraku liigagi tihti tõde ja progressiivid on oma ideoloogiaga päris teadust pilastanud rohkem kui sajand. Kui ÜRO on üdini progressiivne organisatsioon, siis on igati arukas suhtuda skepsisega organistasiooni teadusasutustesse ja -uuringutesse.

Selle kohta, kuidas progressiivne pahemideoloogia keerab teaduse untsu, võib näiteks tuua, kuidas progressorite poliitkorrektsuse ikkes teadusmaailm hävitas kaksisheeliksi ühe avastaja James Watson'i karjääri.

Watson andis Vaadates empiirilisi andmeid: Zimbwabwe Rodeesia d oli d koloniaalajal " Aafrika viljaait ". Enne sotsialistliku Aafrika Rahvuskongressi võimuletulekut oli Lõuna-Aafrika Vabariik maailma üks võimsamaid majandusi ja tuumariik.

LAV on nüüdseks kukkunud kümneid kohti ja majandus, mis seal on alles, on ANC sotsialistlikust poliitikast hoolimata suhteliselt valge. Mandri traagikat näitab nõndanimetatud "Araabia kevad. Vaesed sindrinahad valisid riiki juhtima Moslemi Vennaskonna terroristid.

Praegu on Egiptuses asjalood taas paremini — võimul on hunta, inimesed normaalse elu juurde tagasi pöördunud ja rahu on suhteliselt majas.

Elik demokraatia nõuab teatud mihusega inimesi ja uhiste haiguste vedru suvenemine kulgeb mööda rahvaste- ning rassipiire. Haiguste ravi algab sõnadest — diagnoosist Mitte keegi ei väida, et "afroeurooplased" ja araablased oleksid kuidagi vähem inimesed või kuidagi väärtusetumad.

Progressiivsest ideoloogiast hoolimata on rassid erinevad. Haiguste ravi algab haiguste kirjeldamisest ja probleemide lahendamine probleemide tunnistamisest. Kopsupõletikku on märksa raskem ravida siis, kui keegi ei tohi kopsupõletikku uurida ega sellest rääkida. Polved haiget foorumi ei saa võidelda, kui ei tunnistata islamiterrorismi olemasolu. Läänemaailm on peale riikide iseseisvumist süstinud Aafrikasse ümber triljoni dollari räägitakse ka kahekümnest triljonist ja kui tulemusi lähemalt vaadata, on sellest olnud rohkem häda kui abi.

Küünilisemalt väljendudes: kui kunagi tähendas abi kui rikkad aitasid vaeseid, siis nüüd aitavad rikaste maade vaesed tavalised maksumaksjad vaeste riikide rikkaid korrumpeerunud ülemklassi. Progressiivse ideoloogiaga on käinud alati kaasas uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade loomist või sõnade tähenduse sunniviisilist muutmist, vaid ka sobimatute sõnade — näiteks üdini arusaamatute omadustega vihakõne — ärakeelamist.

Põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava (abiõppe õppekava) kinnitamine

Üks peamiseid viise, kuidas üks jube ideoloogia võib teaduse untsu keerata on teadusilma kängitsemine poliitiliste normide kütkeisse. Viidatud geeniteaduse ja Aafrika näitel on probleemiks poliitkorrektsus, mis kuulutab probleemide diagnoosimise vihakõneks ning sedasi välistab nende lahendamise. Kommunistide, sotsialistide ja tänaste progressiivide ideoloogilisse maailmapilti ei mahu tõsiasi, et inimesed ei sünni puhta lehena. Sotsiaal antropoloogiast, mis võiks olla geeniteadusele toetudes "kõva" teadusharu, on saanud suures osas udune sotsiaalteadus.

Säherduse ideoloogilise ebateaduse "süü" on suuresti ka progressiivne arusaam, nagu riike oleks võimalik demokraatlikuks pommitada. Lähis-Ida katastroofid on meil kõigil silme ees.

Afganistan on tagasi seal, kust Iraagi sõda on kasuks tulnud kõige rohkem Iraanile.